Tour de France des Alpes

                                                               II                                              

Kevadine vaade kodu eest

Kohalik küla kuhu oma staabi seatsime asus 600m üle merepinna. Mingit lauatamis ega suusatamis tuhinat see ümbruskond küll ei kasvatanud. Nendeks protsetuurideks ülimalt vajaliku lume asemel haljendas hoopis roheline mätas, vulises rõõmsalt ojake ning linnukesed siristasid vägagi kevadisi noote.

Junts Jetiprouaga lembitsemas

Talvest polnud haisugi. Keerasime uurivad pilgud Jetipapa peale, kahtulsega, et tema alpinistist aroomidektektor on keset silmnägu lennureisi käigus järsku otsad andnud. Jeti rahustas meid maha lubades homme varastel tundidel meid lumiste nõlvadeni viia. Mingi usaldus on ikka seitsme aastaga tekkinud  selle sharmantse mosenjööri vastu. Hommikuks oli meil voila nagu naksti olemas... siga pikk tõstuki järjekord!!!  Suusamäel tuleb loomulikult arvestada sellega, et üli kultuurne on suusaliftide järjekordades trügida ning tungelda.

Julka poosetab enne ränka laskumist

Naabruses olevate Austria alpide liftidesse õnneks selline kultuursus pole veel jõudnud. Loomulikult, kui liftid olid ülerahvastatud, olid ka rajad paksult rahvast täis. Vägagi suure tõenäosusega sattusid sa sellistes tingimustes lähikontakti mõne kaasliiklejaga. Vastavas olukorras tuli kasuks püha kolmainsus pardon, sorry, isvinitje. Selle kolme etnilise grupi esindajaid oli kõige rohkem seal mägedes. Venelased tuntsid selle järgi ära, et neil kõigil oli Shotsi oliümpia dress seljas või saatis kibe joppimine müksamis intsitenti, tihti need mõlemad koos. Prantslase tuntsid sellest ära, kui alustasid püha kolmainsust pardoni asemel näiteks sorry sõnaga, siis jäi ta sulle kaastundliku pilguga otsa vaatama mis ilmselgelt reetis tema sügavat kaastunnet sinu raske kõnepuude üle. Inglased olid lihtsalt chillid. Paljud olid nii hämmingus lume imetlemisega, et väga ei adunud matsu mida nad siia õigupoolest olid tegema tulnud. Ma arvan, et selle aastase Tartu suusamaratoni korraldus komitee tegelased oleksid ära vahetamiseni sarnaste nägudega seisnud nende kõrval. Kohati olid väljas sildid mis näitasid lume sügavuseks 2.2 meetrit.

10 suvist hetke

Rahvarohkuse põhjuseks võib oletatavasti pidada ka kohaliku koolivaheaega. Vähemalt pudinaid oli esimesel nädalal nii palju mägedel, et tundus nagu peaks tegemist olema selle taolise pühaga. Järeltulevat põlve kasvatatkse loomulikult samuti patriotistlikus kuultuuri vaimus. Üritasin ühelt kohalikult suht inteligentse pilguga teismeliselt noorhärralt liftide ja kohaliku elu olu kohta inglise keeles infot saada, kuid tulutult. Seda sama muret kurtsid ka meie teised kambajõmmid. Prantsuse koolides õpetatakse A võõrkeelena kindlasti lõuna prantsusmaa vanakooli murrakuga prantsuskeelt ja vanemates klassides B võõrkeelena eriti keerulise dialektiga Šveitsi alpide prantsuse keelt. Hoiame ikkagi kuultuurset joont! Las barbarid lalisevad omavahel, meie suhtleme intelektuaalsel tasandil.

Vennaga sai ikka kõvasti chillitud! Äll varsti uuesti!

Siis, kui Eesti mehed käisid prantslastele Jetit näitamas

Juntsiga kohe mustale mäele!

 

Tibid hommikuse värske naeratusega

Jeti perekonda tabas kultuurne majandusliku suunitlusega shokk ühes peenes mägikohvikus. Kõik vajalikud kohalikud kultuursed protsetuurid läbitud suutis mõnus karvapallide pesakond tellimuse teha. Jeti pere graatsilisem pool tellis endale soojendava tee ja kerget surtsakat andva mägiürtidest valmistatud imeleotise Jägermeistri pitsikese. Jeti pere maskuliinsem pool tellis enda kuivanud kurgusõlme lahtileotamiseks, ühe keskmist kasvu õlle. Teenindus oli perfektne, joogid saabusid väga stiilipuhtalt januste kundede ette. Sama stiilipuhta liigutusega ulatati ka arve. Jumal tänatud, et Jeti papal paksema voodriga püks jalas ja tagumise poole peal veel natuke talvist lisavoodritki järel oli. Muidu oleks tema roosat tooni õrna tekstuuriga luftiluugi põsepind, kiviplaaditest kohviku põranda vastu prantsatades kangesti valu pidanud kannatama. Ütleks nii, et mokaotsa täie tee, pitsikese jäägeri ja kahe lonksu õlle eest 32 euri maksta oleks ka minul endal gravitatsiooni seadused segamini ajanud. 

Jetipere enne saatusliku kohvikut

Õhtul, kui Jetipapa oli suuremast kultuurishokist toibunud uurisime, et kuidas ka õlle muidu mekkis. Mõrudaks kommentaariks vastati, et õllel pidavat kange märakuses leotatud eurokupüüride mekk mann olema, muidu õlle nagu õlle ikka. Meil Älli ja Juntsiga läks kohaliku mägimelu nautimine kordades mõnusamalt. Olime kursi Val Thorentsist kodu orgu Meribelli tagasi võtnud, kui avastasime ühe jõhkralt vinge mägipubi. Ilm oli viimase peal, päike laksas täistuuridel, rahvas möllas terassil laudade peal, DJ keerutas mõnusaid hausi rütme, napis riietuses mc-d ja lauljatarid ergutasid rahvast kaasa elama ja mis peamine, suur õlle maksis astronoomiliselt vähe! Ainult 6,50 euri. Õllet ega muusikat me kahjuks nautima ei jäänud, sest oli nii mõnigi laskumine ja lift vaja veel võtta, et koju jõuda, kuid teadmine, et ka siin saab Austria Alpide moodi mägimelu nautida tekitas hinge kuradima hea tunde. Pealegi leitsime viimasel päeval kodu lifti juurde laskudes samalaatse peoplatsi ja saime oma suuskamisele väärika punkti pitseerida. https://www.facebook.com/photo.php?

v=690113761011645&set=vb.100000390829301&type=2&theater Jetipapa shampa degust!

Vot sedasi siis :)

Tegin ka mõned jala keerutused. Jetipapat me lauale ei lubanud.

Muidu oli meil elu olu rohkem selline spartaliku suunitlusega spordilaagri moodi. Õhtul lahmasime koopad head paremat täis, kerge jutuvada, mõni film arvutist, järgmise päeva mäe päevakava arutelu,aaa üks õhta oli isegi kaardimäng kerge sotsialiseerumisega. Hommikuti oli Jettipapa kuuest üleval nagu kellavärk ning tegeles oma kasvantike voodist virgutamisega. Ainuke tore asi nende varajaste ärkamiset juures oli see, et meie tavaliselt pika unega Junts pidi ka ennast sirgeks ajama. Väsinud ja unesegase Juntsi nägemine tegi meele räigelt ülevaks, sain kõik reisialguse magamatuse tundide kannatused seeläbi välja elada. Vaene Junts ärkas teinekord alles poole päeva peal mäel ülesse. Kui oli mõne trobikonna pisiprantslasi suuskatega alla ajanud ja suusainstruktori kultuurses keeles sõimulaviin koos suusakeppide trummisoologa vastu unimütsi kiivrit ta lõplikult ülesse virgutas.

Äll kokkas kõvasti. Tervelt ühe korra. Ütleks
nii, et seitsme aasta rekord!

Ühesõnaga elu oli meil staabis nagu ühes korralikus pioneerilaagris kunagi. Sellised hiilgeajad nagu vanasti, kus suusatamise juurde kuulus pisike lõõgastumine, kerge nali, veidike tralligi mõned rootsi politseinikud, tagasihoidlik aluspesus lumelauasõit, on läbi saanud. Õhtuse filmivaatamise juurde tagasi pöördudes pean ära mainima super ägeda teleka, mis meil korteris oli. Isand Jeti üritas sinna taha kõigepealt monteerida oma uhket macbook airi. Selline võimas imevidin ajas pildikasti ainult suitsema. Järgmisena katsetasime Juntsi tagsihoidlikumate näitajatega rüperaali. Sellega olid lootused vähe suuremad. Siis selgus, et see teleka näss on ka uhket prantsuse tõugu pööranud ja tahtis enese käsitlemiseks ülipeeneid kultuurseid protsetuure. No tõesti ma nägin oma silmaga kuidas Jetti higistades selle tegelasega. Tehes teleka ees kraapsuga kummardusi, keerutas teda, kui primadonnat jumal teab mitu korda, mudis nuppe sellise hoolega nagu tegevus oleks toimunud vähe teistlaadi hämaras härrasmeestele mõeldud asutuses. Kulus kerge tunniajane voodo protsess enne, kui pildi ette sai. Mina olin selleks ajaks avaldanud vähemalt kaheksa korda tungivat soovi see ülbikust tegelane rõdule viia ja üheotsa piletiga lennureisile saata. Jeti prowa koos ülejäänud naisperega, kaasaarvatud Junts loomulikult, aploteerisid isand Jeti ülinimlike pingutuste positiivse resultaadi peale. Jetipapa sügas uhkelt oma kolmekarvalist higi tilkatega palistatud kõhtu, ommetigi oli prantsuse peenkultuur aparaat alistatud. Üldine võidurõõm ei kestnud kaua. Ilma suurema pidulikuseta tegi Äll  monotoonsel toonil teatavaks, et selle pildikasti diameeter on silmnähtavalt väiksem kui Juntsi arvuti ekraan ja ilmselgelt on sealt kehvem filme uudistada. Austusest Jeti pingutuste eest unustasime hetkeks selle kilplasliku vägiteo ja tema meeleheaks vaatasime siiski ühe järjekordse unustamatu Hollywoodi kinozedöövri läbi miniatuurse ekraani ära.

Mõnel päeval oli ikka väga extreem ilm. Meid see Älliga ei takistanud.

Mägedes kohtas isegi selliseid seksikaid tegelasi.

Eelviimasel päeval me enam suusatama ei läinud. Tegemist oli ikkagi Vabariigi aastapäevaga ja sellisel päeval üks korralik endast lugupidav eestlane spordiga ei tegele. Selle asemel põrutasime meie kaardilugeja ja muidu vahva aktivisti Julka ning prestiizika Jetiproua juhendamisel kohaliku linnakesse kultuuri ja shoplemis ringkäigule. Ilm oli patseerimiseks perfektne. 17-18 kraadi päikse käes tundus nagu südasuvi kodumaal.

Tagasihoidlikud hallid põhjamaa turistid

Linnake kuhu läksime oli lummavalt muinasjutulik. Selline pisike, armsate vanade kivimajakestega, nunnu olemisega hurmur. Tuli selline tunne peale, et võta või sülle ja kaisuta kohe. Kahjuks polnud meie suveniiride jahil olev seltskond arvestanud kohalike kommetega. Saabusime shoplemiseks päeva kõige ebasobivamaks ajaks. Kella kaheteistkümnest kuni neljani oli 90% poodidest suletud. Tegelastel oli siesta ja samas enamus potensiaalseid kliente vehkis suusamägedelt alla tuhiseda sellistel kellaaegadel. Me ei lasknud tujul sellest langeda. Tatsasime suvistel linnatänavatel T särkide väel, aeg ajalt surusime mõne poe vaateakna vastu nina, et head paremat uudistada. Jällegi pean mainima, et poodides pakutavad hinnad ei erine kuidagi Eesti omadest. Mägirattad, suusaprillid muu ninn- nänn maksis samasse auku ainukese vahega, et Eestis nii kirevaid ja teistakarva kraami poes ei näe. Kohalikud kes sulejopedes tänavakohvikutes einestasid ja loomulikult kultuurset juttu kultuurses keeles ajasid jäid meid nähes vait ja kukkusid meid vahtima.

Äll prantslastega rahu sõlmimas

Jäi mulje nagu me oleksime punt tsirkusest ära karanud baleriini kleitides lilliputtitest eskimosid. Palju ei puudunud, et mõni oleks maast oksa haaranud ja meid torkima tulnud. Tagasihoidlikele põhjamaa inimestele oli selline ebaviisakalt pealetungiv tähelepanu liig, mis liig. Igatahes me otsustasime Juntsiga pikad püksid ujukate peale tagasi tõmmata ja päiksekreemi pudelile korki peale keerates bussi juurde pead kuklas uhkelt tagasi takseerida.

Meie isiklik pakikandja rõõmsalt oma kohustuste kõrgustes

Uuel aastal uued suunad.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et reis oli tore nagu reisid ikka, kuid suusatama ma Prantsusmaale arvatavasti nii pea tagasi ei kipu. Liiga head mälestused on Austria toredast melust ja Rootsi ehedatest hästi hoolitsetud laskumistest. Kuigi ei saa kurta ka nende mägede üle. Viimasel suusapäeval koostasime endale ikka tõsiselt pärli laskumiste skeemi. Sai panna sajaga ilma, et keegi ukerdaks ees või peaks järjekorras passima. Puudrisõitu alustavatele persoonidele sobiks Les 3 Valles nagu valatult. Radasid ühendas palju puhast lund ja tavaliselt viisid need orud ikka mingi liftini välja.

Julka näitab lumelaua trikke mis ta nädalaga mäel õppis.

Beibed hoos! Ainuke lift millel oli mõistlik järjekord. Kahjuks mäkke sõitis see viimati 10a tagasi.

Minu puuderdamine lõppes kahjuks räige vaoga laua põhjas. Üldine eluolu sobib pigem neile kes soovivad kogu hingest rahulikule perekondlikule prantsuskeele filoloogia suunitlusega kultuursele suusareisile minna. Eks näis mis järgmine aasta saab. Peab jälle meie suurele armsale karvapallist Jetile paar kangemat kalja sisse manustama ja siis uurima milliste mägede poole isand koonu keerab :)

Sügav kummardus ja suurimad tänud Jetipapale järjekordse hea orgunni  eest! Suurimad tänud ka tiimi kaaslastega, teiega oli fantastiliselt tore!

Au Revoir

 

                                          

                                              Tour de France des Alpes

                                                                I

Kuulan siin odavat Prantsuse elektropoppi parasjagu. See kahtlase vääringuga muusika taoline süldimätsutamine viis mu meeled loomingulise plahvatuseni. Nimelt sai siin mõni aeg tagasi monseauridel ja mademoselidel isiklikult külas käidud. Jagaks teilegi toredaid reisimuljeid vahvate pikasaia gängsterite maal. Enne, kui midagi kirjutama hakkan, pean muusika ära vahetama, aitab sellest sünnitusvalus mägikitse nisavenitamise pininast.

Sissejuhatuseks võin öelda, et kuskil kena seitse-kaheksa aastat tagasi tekkis meil mõnus seltskond inimesi ühise haiglase huviga lumiste mägede vastu. Siin kohal ei mõtle ma Kalevipoja merisea pabulaid, mida meil lõuna-eestlased seletamatutel põhjustel mägedeks kutsuvad, vaid ikka vähe uhkemaid mägesid, mille otsas valge mütsike toredalt tipus särab. Nende aastate jooksul on meie reise orgunninud herr Jeti isand isiklikult. Jeti on üks ära karanud lumeinimene kuskilt Soome mägismaalt, kes vahel alkohooliga liialdades kangesti kodu igatsuse käes vaeveldes ikka mägetesse tagasi kipub. Meie loomulikult oleme selle pontsaka karvapalli koduigatsust, aasta aasta järel räigelt ära kasutanud.  Nii ka see aasta tuli Jetil sabast kinni haarata, koonud mägede poole keerata ning plagama panna.

Monseaur Jeti isand isiklikult

 Sihiks võeti Euroopa luksuslik katusekorter Alpid. Kuni suht viimase hetkeni teatsin, et mässame kuskil Itaalia Alpides. Harjutasin igapäevaselt hoolega kuidas taldrikutäis spagette kahvli ümber keerata ja see matsakas suutäis kannutäie oliiviõliga ühe ropsuga endale koopasse keerata. Saatusel olid vähe teised plaanid ja minu treening programm läks pehmelt öeldes le kanni. Spagetnikute sisseluristamise asemel oleks pidanud hoopis crosäntidega bumerangi viskamist harjutama. Tuli välja, et suundume hoopis Prantsusmaale kurikuulsaks saanud Les 3 Valles laskumistele, täpselt nendel samadel laskumiste toimus formeli ässal Schumil traagiline õnnetus. Alpid on Alpid mõtlesin, et mis siin ikka. Kuigi peenike kahtlane tunne kuskil sügaval tuharates andis ennast kerge sutsakaga tunda.

Enne reisi oli mul jube kiired ajad, siiberdamist oli ikka tosina hiinlase eest. Vahepeal tundus nagu oleks ümbritsev maailm üks hiigelsuur jooksuratas kuskil jõhkras hamstri puuris ja mina oleksin ülerasvunud orav rattal kelle omanik on kindlaks sihiks võtnud see vaene olevus iga hinna eest non stop siblimisega vormi ajada. Sellel ajal, kui seltsimehed kaasrändajad kolm päeva varem juba oma Faceboogi seinasid pakitud reisikotide piltidega tapetseerisid riputasin mina ühekäega oma vend Otti aknast alla, et see saaks tuulutus süsteemi meile koju paigutada, teise käega samal ajal arvutisse aruandeid trükkides kamandasin kallist ökokratist naist mulle saapaid jalga ajama, et saaksin juba teisele töörindele kihutada. Pakkimisest polnud haisugi. Pühapäeva õhtal vajusin rampväsinuna koju, sõbra diivan Nico embusesse. Ei jõudnutki veel sellest mõelda, et teeks kiire silm kinni linnuka, kui kellegi klopsimine ukse peal idüllilise idee juba idanemis faasis koos juurekesega maast rebis ja jalge all pudruks tampis. Ukse taga oli ei keegi muu, kui üliagar Junts isiklikult. Tegelane pidi õhtal minu juurde tulema, et saaksime varahommikust lennujaama taxit jagada ja hoiaksime väärtusliku uneaega kokku. Junts oli loomulikult üli elevil, tuuseldas mööda elamist ringi nagu herilase käest nõelata saanud prantsuse gurmee kööki kuuluv le konnakoiva muffin. Mehe särtsakatest silmadest ja sulepadja mustrist vasaku põse peal võis lugeda, et tüüp on ennast kolm päeva ette maganud. Ja seda ta oligi, ilma liialdamatta! Juntsi ootamatu ilmumine tuletas mulle meelde suhteliselt pakkimatta reisi pagasi, siiani olin suutnud reisikotti hambaharja sokutada kuid ilmselegelt lumelaua reisiks on sellisest varustuse kogusest häbematult vähe. Kukkusin täis tuuridel pakkima. Nii kena poole tunniga oli mul kõik elu tähtis mugavaks reisi elamuseks valmis. Tõesti ei tea mida see Jetti perekond nädal aega järjest endale kaasa pakkis?! Peale pakkimis aktsiooni otsustasin magama keerata. Junts arvas, et asjal pole suuremat mõtet ja tegelikult polnudki, sest juba kolme tunnikese pärast pidi jälle jalul olema. Paari rahutu lennukist mahajäämis unenäo järel oli äratus. Junts vedeles Nico peal samas asendis nagu ma ta olin sinna jätnud ja vahtis läpakast filme. Kadestasin tüübi ülimalt väljapuhanud nägu, ise veel teadmata, et lähitulevikus meie rollid vahetuvad. Taxi oli tellitud täpselt 10 min enne nelja järgi. Sellisel kella ajal kattis Tallinnat haudvaikus nagu see on esmaspäeva hommikule kohane ja ka kümme minutit hiljem oli ikka veel sama olukord. Vaikselt hakkasin mõtlema, et see uni ei olnudki vist päris uni. Veel viis minutit lollakate nägudega passimist, enne kui Junts oma hundi südame rindu kogus ja taksofirmat ühe korraliku ebatsensuurse monoloogiga läbi noomim hakkas, mitte just kõige kaasaegsama Samsungi telefoniga. Kui järsku ilmus tänavate vahelt lõbus tulede pahvakas ning saabus meie takso. Taksojuht oli Juntsi monoloogi just sekund tagasi mahlakamas versioonis dispetseri neiule maha kandnud. Nimelt oli seff meid entusiastlikult Kalevi tänavas teises linna otsas oodanud samal ajal kui meie teda Alevi tänavas pikkisilmi taga igatsesime. Lennukasse jõudsime teise pandega samaaegselt. Puudu oli ainult Taix, kes kahjuks päev enne reisi tõvevoodisse vägisi väänati. Langetasime vapra langenud kaasvõitleja auks minutiks pead. (Järgmine aasta oled Taix kaasas, kas või koos voodiga!!!, samad sõnad käivad meie raudvara Eltsi ja klounaazi eksperdi ning muidu õilsa mehe Avila kohta!)

 Turvakontrollis selgus, et olin oma kiirpakkimise käigus käsipagasisse jätnud hügieenikotikese koos igast tähtsate shampoonide ja läätsevedelikega. Short kuidas vanad mind ikka peetisid. Igatahes läätsevedeliku ja kallimat sorti lõhnaõli suutsin päästa. Meelt ma sellest kurvaks ei lasknud. Palju reisinud ja maailma näinud mehena teadsin, et  Prantsusmaa on teada tuntud moepedede meka, kust saab soetada super vahvaid isepesevaid, lokke keeravaid, blondeerivaid , automaatpatsi keerutus või jumal teab mis imeviguritega varustatuid juuksehellitus eliksiire iga nurga pealt. Tallinna lennujaamast tegime super pika start-maandumise Helsingi lennujaama. Helsingis enne pardale minekut tabasid mind märksa tõsisemad probleemid kui mingi lokiloputus vedeliku kaotus. Ma olin uut pardakaarti taskust välja tuuseldades oma ID kaardi kuhugile teadmatusse kohta paigaldanud, igatahes ei asunud see koht minu keha ümbritsevates taskutes ega muudes avaustes. Paanika hakkas vaikselt ka teistele külge pookima. Tundus, et jagan Taixiga sama saatust ja võin juba enda nime langenute marmorist autahvlile toksida. Kiirustasin tuldud teed tagasi takseerides nina maas nagu Sherlok Holmesi tolmuimeja funktsioone sisaldav nuuskur taksikoer, kui Jetiproua oma kõlaval köhast vaevatul häälel mulle kaunilt järgi rögises. Käsk anti tagasi pöördumiseks. Üks tähelepanelik põhjapõdra dresseeria oli leidnud kaardikese täpselt sama pingi alt kus ma olin just enne meeleheidliku otsingu operatsiooni platseerunud. Läbielamustest piisavalt erutatuna ei suutnud ma loomulikult kogu kolme lennu tunni juures sõba silmale saada. Et asi keerulisemaks muuta saabusime Prantsusmaa asemel hoopis Victorinoxi kodumaale Sveitsi. Sellest polnud hullu midagi, sest teises lennujaama otsas olime juba otsapidi Tour de France aladel.

Ei meie maganud! Lihtsalt vennad panid pead kokku ja arutasid plaani :)

 Meie Tour des Alpes algas sombuse ilmaga supermarketi külastusega, kust pidime nädala toidumoona varuma. Ma olen väga tänulik oma reisikaaslastele kes arvestasid minu tervisliku menüüd ja selles ka ise heameelega kaasa lõid. Sellest tulenevalt sattus meie toidukorvi suurem hulk taimset päritolu värsket kraami, mida kodumaal sellises ulatuses kindlasti pole saada.

Päris uhke värk. Taimi niisutati poes vihmutiga.
100% värskust garanteeritud.

Mind üllatasid väga kohalikud hinnad. Šveitsi piiri lähedus andis ennast küll tunda, aga ometigi ei jää Eesti toiduainete hinnad alla Euroopa revolutsioonide hällimaa omast. Samas ei kannata maksejõulisus ja palgad võrdlust ka kõige jõhkramal skaalal. Nagu sai eelpool mainitud, siis kerge pind kannikas andis tunda, et ega siin konnakoiva näkitsejate maal kõik päris õige ei ole. Prantslased peavad ennast tänapäevase Euroopa kultuuri loojateks ja selle hoidjateks. Ja loomulikult teevad nad endast kõik oleneva, et sa seda mäletaksid. Hoidku jumal, kui sa seda juhuslikult ei teadnud! Selliselt juhul tehakse sulle kiire õppetund vahendeid valimatta koheselt selgeks. Loomulikult meie põhjamaade ugritõugu naised ja paganatest mehepojad, kelle soontes tuksub rohkem pruunkaru - põdrapulli vere segu, kui homo sapiensi oma, ei ole kuulnud kuultuurist mõhkugi. Prantslaste arvates puudub selline peenikest tõugu sõna nagu kultuur suure tõenäosusega meie sõnavarast. Õigupoolest koosneb meie sõnavara suht primitvsest vestlusest milles on enamasti häälikud õõõ-õõõ või ööö-öö. Aga vast kuskil kaugel lähitulevikus on lootust, et vähe helgemad pead kes lausa Euro Parlamenti on suurt maailma kaema saadetud suudavad varsti ehk koopamaalingute tasemele jõuda. Sellise kuvandi suutsid minu kallid kaasmaalased esimestel Prantsusmaal veedetud minutite jooksul keskmisele prantslasele luua. Eesotsas kambajuht tema kõrgeausus härra Jeti isiklikult. Selle esimeseks barbaarse käitumise õnnetuks ohvriks sattunud kassapidaja hirmunud pilk ja need tohutult suured silmad mis Jeti suud ainiti vahtisid, kui ta täiesti arusaamatus rahvusvahelises keeles mõmises  “Thank you very much!”, jäävad mulle eluks ajaks meelde. Tundus, et vaese kassiiri närvid olid viimase piiri peale viidud ja ta pinges värisev käis oli valmis kohe telefoni haarama, et loomapüüdjaid teavitada kohalikust Genfi loomaaiast ära karanud suht ebahariliku välimusega orangutangi pesakonnast. Tundsin sügavat kohustust oma primaatitena käituvaid kaasmaalasi esmase käitumis etiketiga kursi viia. Ma olin juba omad vitsad eelmisest Prantsusmaal veedetud perioodist kätte saanud, seeläbi oskasin kiiret kultuurilist esmaabi anda. Esimese asjana tuleb ära õppida elementaarsed prantsuskeelsed väljendid bonjure, merci beaucoup, au revoir  jne. Sest ilmselgelt ei suuda ühegi kultuurihällis sündinud tegelase kõrv kannatad seda valusat kriipimist mis tekkitab ebakuulturses keeles  rääkimine. Prantslastel on õigusseadustikus sellise kohutava tegevuse sooritamise juurde nimetuseks pandud, verbaalne vägistamine. Ainuke kultuurne keel siin maailmas on ju prantsuse keel. Püha Peetrus see on nii elementaarne, et Saturni viimase kuu tagumise külje peal elutsevale siililegi selge. Tegelane pole oma elus kiirekest päikestgi näind teadmata selle olemasolustki, kuid prantsuskeeles jahub turtsuda nii, et koliseb. Hilisem elu näitas, et mu õpetussõnad toimisid 100%. Jetiproua tegi ühes suveniiri poes katsetuse. Astsus leti äärde kindla sooviga üks väga kultuurne le france nänn osta. Alustas ta oma vestlust rahvusvahelisel tasandil sõnaga ´´Hello´´. Müüja vaatas temast läbi nagu oleks tegemist Järvakandist pärit kolmantat põlve klaasissepa lihase tütrega. Siis meenus Jetiprouale esmaabi kultuurkursus. Peale sõna bonjure kasutamist muutus matsineiu imeväel üliharuldase lääneaafrika hiidmudakonna priskeks koiva paariks kõige glamuursemas Pariisi restoranis, kelle varbakesed serveeringuks starowski kristallidega ääristatud sõrmustega ehitakse ja keda läbi söögisaali kaugema nurga uhke ühekordse kasutusega täiskullast tadlrikul, liblikate tiivasahina ja ehtsate ööbikute laulu saatel, gurmaani ette transporditakse. Hilisemad katsed andsid samalaatseid tulemusi. Kuidagi saime elusast peast me igatahes oma esimese shopingu tehtud. Kamandasime Jetipapa rooli ja asusime tema haistmismeelt usaldades suusamägede poole teele. 

Tiimi pilt!