Tour de France des Alpes
I
Kuulan siin odavat Prantsuse elektropoppi parasjagu. See
kahtlase vääringuga muusika taoline süldimätsutamine viis mu meeled
loomingulise plahvatuseni. Nimelt sai siin mõni aeg tagasi monseauridel ja
mademoselidel isiklikult külas käidud. Jagaks teilegi toredaid reisimuljeid
vahvate pikasaia gängsterite maal. Enne, kui midagi kirjutama hakkan, pean
muusika ära vahetama, aitab sellest sünnitusvalus mägikitse nisavenitamise
pininast.
Sissejuhatuseks võin öelda, et kuskil kena seitse-kaheksa
aastat tagasi tekkis meil mõnus seltskond inimesi ühise haiglase huviga lumiste
mägede vastu. Siin kohal ei mõtle ma Kalevipoja merisea pabulaid, mida meil lõuna-eestlased
seletamatutel põhjustel mägedeks kutsuvad, vaid ikka vähe uhkemaid mägesid,
mille otsas valge mütsike toredalt tipus särab. Nende aastate jooksul on meie
reise orgunninud herr Jeti isand isiklikult. Jeti on üks ära karanud lumeinimene
kuskilt Soome mägismaalt, kes vahel alkohooliga liialdades kangesti kodu
igatsuse käes vaeveldes ikka mägetesse tagasi kipub. Meie loomulikult oleme
selle pontsaka karvapalli koduigatsust, aasta aasta järel räigelt ära
kasutanud. Nii ka see aasta tuli Jetil sabast kinni haarata, koonud
mägede poole keerata ning plagama panna.
 |
| Monseaur Jeti isand isiklikult |
Sihiks võeti Euroopa
luksuslik katusekorter Alpid. Kuni suht viimase hetkeni teatsin, et mässame
kuskil Itaalia Alpides. Harjutasin igapäevaselt hoolega kuidas taldrikutäis
spagette kahvli ümber keerata ja see matsakas suutäis kannutäie oliiviõliga ühe
ropsuga endale koopasse keerata. Saatusel olid vähe teised plaanid ja minu
treening programm läks pehmelt öeldes le
kanni. Spagetnikute
sisseluristamise asemel oleks pidanud hoopis crosäntidega bumerangi viskamist
harjutama. Tuli välja, et suundume hoopis Prantsusmaale kurikuulsaks saanud Les
3 Valles laskumistele, täpselt nendel samadel laskumiste toimus formeli ässal
Schumil traagiline õnnetus. Alpid on Alpid mõtlesin, et mis siin ikka. Kuigi
peenike kahtlane tunne kuskil sügaval tuharates andis ennast kerge sutsakaga
tunda.
Enne reisi oli mul jube kiired ajad, siiberdamist oli ikka
tosina hiinlase eest. Vahepeal tundus nagu oleks ümbritsev maailm üks
hiigelsuur jooksuratas kuskil jõhkras hamstri puuris ja mina oleksin
ülerasvunud orav rattal kelle omanik on kindlaks sihiks võtnud see vaene olevus
iga hinna eest non stop siblimisega vormi ajada. Sellel ajal, kui seltsimehed
kaasrändajad kolm päeva varem juba oma Faceboogi seinasid pakitud reisikotide
piltidega tapetseerisid riputasin mina ühekäega oma vend Otti aknast alla, et
see saaks tuulutus süsteemi meile koju paigutada, teise käega samal ajal arvutisse
aruandeid trükkides kamandasin kallist ökokratist naist mulle saapaid jalga
ajama, et saaksin juba teisele töörindele kihutada. Pakkimisest polnud haisugi.
Pühapäeva õhtal vajusin rampväsinuna koju, sõbra diivan Nico embusesse. Ei
jõudnutki veel sellest mõelda, et teeks kiire silm kinni linnuka, kui kellegi
klopsimine ukse peal idüllilise idee juba idanemis faasis koos juurekesega
maast rebis ja jalge all pudruks tampis. Ukse taga oli ei keegi muu, kui üliagar
Junts isiklikult. Tegelane pidi õhtal minu juurde tulema, et saaksime
varahommikust lennujaama taxit jagada ja hoiaksime väärtusliku uneaega kokku.
Junts oli loomulikult üli elevil, tuuseldas mööda elamist ringi nagu herilase
käest nõelata saanud prantsuse gurmee kööki kuuluv le konnakoiva muffin. Mehe särtsakatest silmadest ja sulepadja
mustrist vasaku põse peal võis lugeda, et tüüp on ennast kolm päeva ette
maganud. Ja seda ta oligi, ilma liialdamatta! Juntsi ootamatu ilmumine tuletas
mulle meelde suhteliselt pakkimatta reisi pagasi, siiani olin suutnud reisikotti
hambaharja sokutada kuid ilmselegelt lumelaua reisiks on sellisest varustuse
kogusest häbematult vähe. Kukkusin täis tuuridel pakkima. Nii kena poole
tunniga oli mul kõik elu tähtis mugavaks reisi elamuseks valmis. Tõesti ei tea
mida see Jetti perekond nädal aega järjest endale kaasa pakkis?! Peale pakkimis
aktsiooni otsustasin magama keerata. Junts arvas, et asjal pole suuremat mõtet
ja tegelikult polnudki, sest juba kolme tunnikese pärast pidi jälle jalul
olema. Paari rahutu lennukist mahajäämis unenäo järel oli äratus. Junts vedeles
Nico peal samas asendis nagu ma ta olin sinna jätnud ja vahtis läpakast filme.
Kadestasin tüübi ülimalt väljapuhanud nägu, ise veel teadmata, et lähitulevikus
meie rollid vahetuvad. Taxi oli tellitud täpselt 10 min enne nelja järgi.
Sellisel kella ajal kattis Tallinnat haudvaikus nagu see on esmaspäeva
hommikule kohane ja ka kümme minutit hiljem oli ikka veel sama olukord.
Vaikselt hakkasin mõtlema, et see uni ei olnudki vist päris uni. Veel viis
minutit lollakate nägudega passimist, enne kui Junts oma hundi südame rindu
kogus ja taksofirmat ühe korraliku ebatsensuurse monoloogiga läbi noomim
hakkas, mitte just kõige kaasaegsama Samsungi telefoniga. Kui järsku ilmus
tänavate vahelt lõbus tulede pahvakas ning saabus meie takso. Taksojuht oli
Juntsi monoloogi just sekund tagasi mahlakamas versioonis dispetseri neiule
maha kandnud. Nimelt oli seff meid entusiastlikult Kalevi tänavas teises linna
otsas oodanud samal ajal kui meie teda Alevi tänavas pikkisilmi taga
igatsesime. Lennukasse jõudsime teise pandega samaaegselt. Puudu oli ainult
Taix, kes kahjuks päev enne reisi tõvevoodisse vägisi väänati. Langetasime
vapra langenud kaasvõitleja auks minutiks pead. (Järgmine aasta oled Taix
kaasas, kas või koos voodiga!!!, samad sõnad käivad meie raudvara Eltsi ja
klounaazi eksperdi ning muidu õilsa mehe Avila
kohta!)
Turvakontrollis selgus, et olin oma kiirpakkimise
käigus käsipagasisse jätnud hügieenikotikese koos igast tähtsate shampoonide ja
läätsevedelikega. Short kuidas vanad mind ikka peetisid. Igatahes
läätsevedeliku ja kallimat sorti lõhnaõli suutsin päästa. Meelt ma sellest
kurvaks ei lasknud. Palju reisinud ja maailma näinud mehena teadsin, et
Prantsusmaa on teada tuntud moepedede meka, kust saab soetada super vahvaid
isepesevaid, lokke keeravaid, blondeerivaid , automaatpatsi keerutus või jumal
teab mis imeviguritega varustatuid juuksehellitus eliksiire iga nurga pealt.
Tallinna lennujaamast tegime super pika start-maandumise Helsingi lennujaama.
Helsingis enne pardale minekut tabasid mind märksa tõsisemad probleemid kui
mingi lokiloputus vedeliku kaotus. Ma olin uut pardakaarti taskust välja
tuuseldades oma ID kaardi kuhugile teadmatusse kohta paigaldanud, igatahes ei
asunud see koht minu keha ümbritsevates taskutes ega muudes avaustes. Paanika
hakkas vaikselt ka teistele külge pookima. Tundus, et jagan Taixiga sama
saatust ja võin juba enda nime langenute marmorist autahvlile toksida.
Kiirustasin tuldud teed tagasi takseerides nina maas nagu Sherlok Holmesi tolmuimeja
funktsioone sisaldav nuuskur taksikoer, kui Jetiproua oma kõlaval köhast
vaevatul häälel mulle kaunilt järgi rögises. Käsk anti tagasi pöördumiseks. Üks
tähelepanelik põhjapõdra dresseeria oli leidnud kaardikese täpselt sama pingi
alt kus ma olin just enne meeleheidliku otsingu operatsiooni platseerunud.
Läbielamustest piisavalt erutatuna ei suutnud ma loomulikult kogu kolme lennu
tunni juures sõba silmale saada. Et asi keerulisemaks muuta saabusime
Prantsusmaa asemel hoopis Victorinoxi kodumaale Sveitsi. Sellest polnud hullu
midagi, sest teises lennujaama otsas olime juba otsapidi Tour de France aladel.
 |
| Ei meie maganud! Lihtsalt vennad panid pead kokku ja arutasid plaani :) |
Meie Tour des Alpes algas
sombuse ilmaga supermarketi külastusega, kust pidime nädala toidumoona varuma.
Ma olen väga tänulik oma reisikaaslastele kes arvestasid minu tervisliku menüüd
ja selles ka ise heameelega kaasa lõid. Sellest tulenevalt sattus meie
toidukorvi suurem hulk taimset päritolu värsket kraami, mida kodumaal sellises
ulatuses kindlasti pole saada.
 |
Päris uhke värk. Taimi niisutati poes vihmutiga.
100% värskust garanteeritud. |
Mind üllatasid väga kohalikud hinnad. Šveitsi
piiri lähedus andis ennast küll tunda, aga ometigi ei jää Eesti toiduainete hinnad
alla Euroopa revolutsioonide hällimaa omast. Samas ei kannata maksejõulisus ja
palgad võrdlust ka kõige jõhkramal skaalal. Nagu sai eelpool mainitud, siis
kerge pind kannikas andis tunda, et ega siin konnakoiva näkitsejate maal kõik
päris õige ei ole. Prantslased peavad ennast tänapäevase Euroopa kultuuri
loojateks ja selle hoidjateks. Ja loomulikult teevad nad endast kõik oleneva,
et sa seda mäletaksid. Hoidku jumal, kui sa seda juhuslikult ei teadnud!
Selliselt juhul tehakse sulle kiire õppetund vahendeid valimatta koheselt
selgeks. Loomulikult meie põhjamaade ugritõugu naised ja paganatest mehepojad,
kelle soontes tuksub rohkem pruunkaru - põdrapulli vere segu, kui homo sapiensi
oma, ei ole kuulnud kuultuurist mõhkugi. Prantslaste arvates puudub selline
peenikest tõugu sõna nagu kultuur suure tõenäosusega meie sõnavarast.
Õigupoolest koosneb meie sõnavara suht primitvsest vestlusest milles on
enamasti häälikud õõõ-õõõ või ööö-öö. Aga vast kuskil kaugel lähitulevikus on
lootust, et vähe helgemad pead kes lausa Euro Parlamenti on suurt maailma kaema
saadetud suudavad varsti ehk koopamaalingute tasemele jõuda. Sellise kuvandi
suutsid minu kallid kaasmaalased esimestel Prantsusmaal veedetud minutite
jooksul keskmisele prantslasele luua. Eesotsas kambajuht tema kõrgeausus härra
Jeti isiklikult. Selle esimeseks barbaarse käitumise õnnetuks ohvriks sattunud
kassapidaja hirmunud pilk ja need tohutult suured silmad mis Jeti suud ainiti
vahtisid, kui ta täiesti arusaamatus rahvusvahelises keeles mõmises “Thank you very much!”, jäävad mulle eluks
ajaks meelde. Tundus, et vaese kassiiri närvid olid viimase piiri peale viidud
ja ta pinges värisev käis oli valmis kohe telefoni haarama, et loomapüüdjaid
teavitada kohalikust Genfi loomaaiast ära karanud suht ebahariliku välimusega
orangutangi pesakonnast. Tundsin sügavat kohustust oma primaatitena käituvaid
kaasmaalasi esmase käitumis etiketiga kursi viia. Ma olin juba omad vitsad eelmisest
Prantsusmaal veedetud perioodist kätte saanud, seeläbi oskasin kiiret
kultuurilist esmaabi anda. Esimese asjana tuleb ära õppida elementaarsed
prantsuskeelsed väljendid bonjure, merci
beaucoup, au revoir jne. Sest
ilmselgelt ei suuda ühegi kultuurihällis sündinud tegelase kõrv kannatad seda
valusat kriipimist mis tekkitab ebakuulturses keeles rääkimine. Prantslastel on õigusseadustikus
sellise kohutava tegevuse sooritamise juurde nimetuseks pandud, verbaalne
vägistamine. Ainuke kultuurne keel siin maailmas on ju prantsuse keel. Püha
Peetrus see on nii elementaarne, et Saturni viimase kuu tagumise külje peal
elutsevale siililegi selge. Tegelane pole oma elus kiirekest päikestgi näind
teadmata selle olemasolustki, kuid prantsuskeeles jahub turtsuda nii, et
koliseb. Hilisem elu näitas, et mu õpetussõnad toimisid 100%. Jetiproua tegi
ühes suveniiri poes katsetuse. Astsus leti äärde kindla sooviga üks väga
kultuurne le france nänn osta.
Alustas ta oma vestlust rahvusvahelisel tasandil sõnaga ´´Hello´´. Müüja vaatas
temast läbi nagu oleks tegemist Järvakandist pärit kolmantat põlve klaasissepa
lihase tütrega. Siis meenus Jetiprouale esmaabi kultuurkursus. Peale sõna bonjure kasutamist muutus matsineiu
imeväel üliharuldase lääneaafrika hiidmudakonna priskeks koiva paariks kõige
glamuursemas Pariisi restoranis, kelle varbakesed serveeringuks starowski
kristallidega ääristatud sõrmustega ehitakse ja keda läbi söögisaali kaugema
nurga uhke ühekordse kasutusega täiskullast tadlrikul, liblikate tiivasahina ja
ehtsate ööbikute laulu saatel, gurmaani ette transporditakse. Hilisemad katsed
andsid samalaatseid tulemusi. Kuidagi saime elusast peast me igatahes oma
esimese shopingu tehtud. Kamandasime Jetipapa rooli ja asusime tema
haistmismeelt usaldades suusamägede poole teele.
 |
| Tiimi pilt! |